Tavaliselt on kroomi keemilised omadused stabiilsed ja see ei reageeri enamiku orgaaniliste hapete, sulfiidide ega leelistega. Seetõttu võib kroomimine vältida korrosiooni, parandada kulumiskindlust ja toimida kaitsekihina.

Lisaks on kroomikihil kõrge pinnaviimistlus ja seda kasutatakse tavaliselt dekoratiivkomponentidena, nagu autoinstrumendid, interjöörid, dekoratiivosad ja muud välimuse nõuded.

Kroomimise protsess hõlmab viit põhietappi:
Esimene etapp on rasvaärastus. Kasutage metallpindadelt rasva eemaldamiseks kemikaale, et pinnal ei oleks galvaniseerimist mõjutavaid komponente.
Teine etapp on puhastamine. Pinna põhjalik puhastamine aitab eemaldada mustuse ja jäägid, näiteks väikesed tolmuosakesed.
Kolmandas etapis tuleb töödelda all olevat (plaaditud) metalli, et tagada metalli pinna võimalikult siledus, tagades sellega katte kõrge terviklikkuse säilimise pikema aja jooksul. Tavaliselt kasutatavad meetodid hõlmavad vasega katmist, nikeldamist ja seejärel kroomimist.
Neljandas etapis asetatakse metall eeltöötluslahust sisaldavasse anumasse ja kuumutatakse järk-järgult sobiva temperatuurini, et alustada kroomimist.
Viies ja viimane etapp, algab galvaniseerimisprotsess ja konteineris olev lahus on kroomi sisaldavate ühendite segalahus, mis võimaldab ühendeid metalli pinnale söövitada (elektrokeemiliste reaktsioonide kaudu). Katte paksus sõltub ajast, mil metall mahutis viibib.
Levinud kroomimise tüübid on järgmised: hele kroomimine, matt kroomimine, kõva kroomimine jne.
Kui kroomkate on valmistatud vastavalt kehtivatele tööstusstandarditele, talub see pikaajalist kokkupuudet õhuga. Auto metallist kaitseraud on hea näide galvaniseerimisest, mida saab kasutada aastakümneid ainult üldise hooldusega. Samamoodi võivad segistid ja muud kroomitud tooted tagada pikaajalise sileda välimuse, tagades samas ka pikaajalise vastupidavuse. Seetõttu on kroomimine ka üks enamkasutatavaid metallipinna töötlemise protsesse.